-

Category Archives

3 Articles

The Battle at Bluebell Woods

13275530_1026150810753947_211798679_o.jpg

Nagu ka võistluse nimi ütleb – BATTLE.

http://www.pdga.com/tour/event/24382

See oli tõesti suurte tähtedega BATTLE mängijate ja Bluebell Woodsi vahel. Rada võis nii anda, kui ka võtta. Nagu me kõik kahjuks kogemustest teame, siis tahab ta alati rohkem seda teist, ehk võtmist!

Tegu oli siis selle aasta kolmanda Eurotouri  etapiga, mis toimus teist aastat Bluebell Woodsis, Šotimaal. Linna nimega Dunbar vahetus läheduses. Koht ise ning selle ümbrus olid väga ilusad. Kuigi väikses Dunbaris elab umbkaudu 16 000 inimest, on seal ümbruses ligi 19 golfiväljakut ning need on jõhkralt ILUSAD. Käisime härra Martin Rotmeistriga ühte mereäärset rada ka vaatamas ja pähe tulid ainult mõtted, et kuna meie spordiala ometi sellisele tasemele ja ilule küündib…unistada ju võib, ning küll jõuame!?

Künklikule Šotimaale jõudsime tiimikaaslase Martiniga kolmapäeva hilisöösel. Ööbisime kohalikus AirBnb majas, kus immitses kergelt niiskust ning nohu ja köha said ilusti ligi tulla. Neljapäeval tegime kaks treeningringi. Esimene siis rajaga tutvumine ja teine tulemuse mängimine. Ütleme nii, et kõige vahetum reaktsioon pea igal järgneval rajal, mida me esimest korda mängima hakkasime oli selline, “Jälle tagantkäsi? Päriselt?”. Ning notice here, tagantkäe all ei mõtle ma avatud 130 meetrist hyzerpauku või par4 80. meetrist putteri avaviset, ei! Tagantkäe all Bluebell Woodsis pean ma silmas 125m pikkust koridori mille laiuseks keskmiselt 3m ning üldjuhul ühel äärel väga lähedal OB ning teisel pool hunnik puid, mis kokkuvõttes võivad mõjuda isegi hullemini kui OB paremal. Ahjaa, seal kus jooksis OB, olid ka alati puud, niiet win-win situation kui OBsse said. Ühesõnaga oli tegu raskete koridoridega, kus varajase eksimusega said võtta lihtsalt double bougi. Samas ei pidanud see ka olema varajane eksimus. Võisid saada ka unfortunet kicki fairway lõpus OB-sse ning seal rahuliku oma OB 5 järgi minna. Mainiksin ka ära, et kõik rajad olid PAR 3 ning seda ka näiteks 188 meetri pikkusel rajal, kus tiilt korvi polnd näha. Esimese treeningpäeva ringi tulemused olid, Dvinja +5 ja Rotmeister -2.

Ausal töeldes olin ma peale esimese päeva õhtut päris liimist lahti. Ei saanud aru, mida ma seal rajal tegema pean, et mäng normaalselt käima läheks. Jah, esimene ring oli selline poolik katsetus kuid oli näha, et rada armu ei anna. Teise päevaga võtsime jälle ette kaks ringi. Esimesel proovisin kohe oma mänguplaani muuta ja suutsin lõpuks kätte mängida tulemuse -5, mille ka viimasel võistlusringil sai kätte Seppo Paju. Rotmeister sellel ringi tõsiselt mängu ei võtnud, tema jaoks oli rada juba selge ning lihtne tagantkäe asjake? Mis oli esimese ja teise päeva mängu vahe, et tulemuse erinevus lausa 10 punkti? Eestis sellist asja ikka naljalt ju ei juhtu… Kindlasti sai määravaks esimese päeva väsimus, mis õhtuseks ringiks kenasti laes oli. Kuid peamiseks erinevuseks kindlasti rohkem safelt mängimine. Kui esimesel päeval üritasin ma kõiki taguri koridore, ka 120m pikkusi väga aeglase fadega 3 meetrisi auke tabada tagantkäega, siis teise päeva -5 ringil mängisin ikkagi kõige raskemad taguri augud eeskäega PARi peale. Keskmiselt lihtsaid radasid, kus igal ringil oleks tahtnud võtta birdy oli 6 tükki. Samas  polnut ükski neist lihtne 70m pikkune eeskäe või tagantkäe vise.  Kõik kuskil kallakul, mäest alla või mõne muu trikiga ning pikkuselt ikkagi 85m-100m. Ja ärgem unustagem, et puid jagus fairwaydele pea igal rajal, ka lihtsamatel. Seega, kui sinu mängupäev oli selline, et sa auke ei tabanud või kuni 10m seest putte ära ei pannud, olid sa omadega kuival. Ja kuivale oli seal lihtne jääda. Muidugi võisid sa mõnel ebastandardsemal rajal ka birdisi saada, aga suuresti nende peale lootma ei saanud jääda. Mitmetel radadel oli ikka esimeseks eesmärgiks fairway väiksele viskekoridorile pihta saada ning alles siis vaadata, kas on mingi reaalne võimalus putile või pead PARi pärast võitlema.

Kas seda rada annaks võrrelda mõned Eesti rajaga?
Vaevalt. Eestis pole naljalt sellist rada, kus kumbki meist mängiks hommikuse ringi -3 ning õhtuse +5 (8 punktine vahe on liiga suur). See on nagu taseme kõikumine, mis avaldub rohkem alguses kui mänguoskus veel suur pole. Šotimaa rada oli aga lihtsalt nii triky, et sai meist korduvalt jagu. Samas mängid seal võistlusel -3, saad selle eest 1010-1020 reitingu, aga ei tunne üldse, et oleks punnitanud või sellist reitingut mänginud. Teine ring teed jälle +5 ja ei saa aru kust need lisad nüüd tulid. Easy come – easy go!

Mida see võistlus/rada mulle õpetas?
Ajal mil ma juba nädalavõistlustest suuremaid võistlusi julgesin mängima hakata, sain aru, et mida suurem võistlus, seda suurem kogemuste ning õppimise võimalus. Miks võimalus? Kuna mulle tundub, et kui ma ei sõnasta enda jaoks neid asju, mida ma antud võistlusel kogesin või teada sain, siis ma tegelt ei teadvusta ning ei õpi neist, ehk ei õpi sellest võistlusest. Ma pean need läbi sünteesima. Ma pean aru saama, et seal läksin ma liialt proovima, aga asi polnud seda väärt. Ning üritama seda situatsiooni endale selgeks teha, et järgmisel korral ma selle situatsiooni ära tunneks ning siis juba õige otsuse vastu võtaks. Bluebellsi rada ning võistlus õpetasid mulle aga seda, et see pole enne läbi kui see on läbi. Its never over, til its over. Muidugi olen ma seda ka enne kogenud, aga need vahepealsed põhitõdede ülekordamised on kulda väärt. Esimene ring, mängisin halvasti (+5), olin umbes 7.-9. kohal. Teine ring, kordasin eelmise ringi rekordit (-3), mis oli ka teise ringi parim tulemus ning jagasin Martini ja inglasega teist kohta. Viimase päeva lead card. Mäng jälle jube rabe. Sain kohe metsalt karistada. Üritasin küll ennast koos hoida, aga väga raske. Tulemuseks +3 ring ja ikka veel läbi ime lead cardis.? (notice: need on kõige naljakamad situatsioonid kui mängid kohutavalt, aga saad ikka lead cardi või poodiumile). Finaal – Seppo kõigil eest ära, siis teisel kohal kolmanda ringi kenasti mänginud Tony Ferro, kellest Martin kahe viske kaugusel ning mina Martinist juba nelja viske kaugusel. Koos minuga oli 4.-8. kohale päris tihe rebimine. Hakkasime siis vaikselt loopima ja näe imet. Tony Ferro suutis pea igal rajal visata avaviske nö esimesse puusse. Vaikselt läks Martin temast mööda ja ütleme nii, et lugesin ka mina juba vaikselt meie vahet. Mingit scoreboardi või tulemuste vaatamist meil polnud. Ka ei teadnud Martin öelda, mis meie vahed enne finaali olid. Minu mälu ütles, et finaali alguses oli Ferro Martinist kahega ees ning miskipärast arvasin ma enda ja Martini vahe olevat viis viset enne finaali. Seega lugesin ma kokku Tony ja enda vaheks 7 viset. Viimane tii. Arvutused ütlevad, et ma olen Ferrost ühe viskega veel maas. Pole midagi, peab siis proovima minema. Proovimine tähendas suhtselt kitsale nö poolsaarele viskamist. Eestkäe vise kulges üle vee tsirka 135 meetrit ning tagantkäsi teiselt poolt metsa kohalt, kus ka OB. Kuna mina viskasin enne Ferrot, siis läksin paugutama ning kahjuks jäi vise ligi 1,5m OBsse. Okei, mis seal ikka. Kui neljas siis neljas. Vaatasin veel, et huvitav küll miks Tony Ferro peale mind läks ka üle vee viskama, kuigi tal selleks otsest põhjust polnd. Mina olin juba tehniliselt temast maas ning Martin liialt ees. Viskama ta igal juhul läks. Jäi kuidagi läbi õnne safe, aga vise oli koledam kui öö. Sel hetkel ei pööranud ma suurt tähelepanu asjaolule, et ta täiesti asjatult läks üle vee viskama. Võistlus läbi, käed surutud ja mis seal ikka – las ta olla siis 4. koht. 10 minutit hiljem läksin siis score seina juurde kus TD mängijate kaarte poodiumi järjekorda tõstis ning vaatasin, et minu ja Tony Ferro vahe jäi lõpuks 1 punkt. Ooooota…? Misasja.? Kui ma olin tast viimasel ühega maas, ja võtsin OB 4 sealt ning tema 3. siis oleks pidanud meie vaheks jääma ikkagi ju kaks viset? AAAAAHHHHH, sorri markus – sa arvutasid skoresi valesti, või mäletasid neid valesti, või oled lihtsalt ohmu, sest tegelikkuses olid sa juba viimasel rajal Tony Ferroga viigis ning oleks sa mänginud SAFE 3. Viimasel (mis polnud teab mis raske), oleks võinud juba suhteliselt mentali ära lagunenud Ferroga minna kolmandale kohale ümber mängima ning ehk isegi poodiumile lõpuks saanud. Okei, selle ümbermängimise tulemust ei oska me keegi ennustada, aga võimaluse oleks võinud endale ju ikka anda?. Niisiis, üks mis kindel, et skoore tasub lugeda õigesti? Võime küll vabanduseks tuua, et polnud seal ei Skoorinni ega mingit kaarti, kus üldtulemust vaadata ega midagi. Isegi TD ei märkinud Final 9 skoore, vaid ise vaikselt kirjutasime. Nagu lõpetaks kerget nädalavõistluse ümbermängimist kuskil Eesti äärelinnas?

 

Kokkuvõtteks siis, ära anna alla enne viimast korvi, isegi kui oled 7 viskega taga, kuid skoori loe õigesti!!! Usu või mitte, aga tuleb kasuks!

Jõu!

( Eelmise aasta kahekordne Eesti Meister otsimas juba 25. minutit oma ketast)

13287866_1026150724087289_43677272_o.jpg

Eesti Talvised Meistrivõistlused 2016

Kes paneb endale  veel reede öösel kella üheni töö, et siis peale seda sõita Nelijärvele ööbima ning magada kolm tundi hotellis ja mängida järgmine päev kaks ringi meistrikaid. Ikka mina. Ärme ka unusta, et pühapäevasel päeval pidin olema kl 16:00 Tartus laval, mis lausa kohustas halvasti mängima?

Okei. Tegelikkuses oleks saanud kindlasti paremini mängida, aga näe, lihtsalt ei saanud hakkama. Tõsiasi on küll see, et isegi oma halva mänguga kolmandas puulis olles, ei oleks ma saanud ringi ajaliselt lõpuni mängida ja seepärast alustasin u poolteist tundi varem, kell 09:50. Olles aus, siis ei loo need tingimused ka väga suurt lootust kõrgele mängida, kui tead, et tõenäoliselt ei jõua ringi isegi lõpuni mängida ja pead lihtsalt poole ringi pealt võistluselt lahkuma. Selline see olukord kahjuks tänavu oli.

Samas ei süüdistaks ma liialt antud “olukorda”. Nende tingimustega olin enda arvates juba arvestanud ning teadsin, et pean mentali nendest üle olema. 2014. aasta suvistel meistrikatel sain kaasa mängida samuti ainult ühe päeva ja sealt sain oma õppetunni – väga lihtne on sellises situatsioonis alla anda ja ära kukkuda. Sel hetkel olin mänginud ainult mõned kuud, ent see õpetas mind tagantjärgi kindlasti palju. Ühesõnaga vedas mind seekord alt suurem osa mänguoskustest. Algul nii putt kui draiv, ent lõpuks ainult putt. Lühidalt juhtus see, mida kõige vähem ootad. Päevad, millal ei saa aru, miks ükski 4+ m putt sisse ei lähe. Peale paari mööda pandud putti tunned ennast juba nii ebakindlalt, et ei taha enam üldse putterit kätte võtta. Ainus mõte on, et mine kiirelt ketta juurde ja viska ära, sa tead ju küll. Asetad siis jala sinna ketta taha, olles ise 6m peal. Vaatad, et korv on ju siinsamas, aga ometigi on see täna nii väike ja tahab eest ära joosta. Sama hästi võiks võtta draiveri ja visata seda turbo putiga ning tõenäoliselt läheks isegi sisse. Aga ei, sind kohustab ikkagi usk endasse, et ma tean, kuidas see putter lendab otse sinna kettidesse ja korvi põhja. Olles juba eksinud oma esimese mõtte vastu, et mine viska kiirelt see putt pikema analüüsita sisse, leiad sa jälle ennast sealt 6m pealt ning sekund hiljem kukub see ketas alarauast korvi alla ning korjad järjekordse PARi. Olles ise draivinud kõige lähemale, paned kõige puisema puti – enesekindlus laguneb nagu liivaloss mille just mere kaldale ehitasid…

Aga kuidas sellest üle saada?

Hea küsimus. Ma olen erinevatel aegadel veel sarnaseid situatsioone kohanud. Siiani on mul kahe mänguaasta jooksul kaks korda veel niimoodi juhtunud. Umbes kuu enne eelmisi suviseid meistrikaid kadus putt täielikult ära. Mängisin juhuslikke nädalamänge ja ei saanud aru, mis toimub – isegi 5m pealt südamerahuga sisse viskamine oli Mission Impossible. Mäletan väga hästi, kuidas meistrikate esimesel päeval oli närv nii must, et mis toimub. Seekord lahenes olukord aga kuidagi märkamatult. Esimesel ringil loksus mäng jälle paika ning probleem kadus. Kunagi enne seda on korra veel niimoodi juhtunud, aga täpsem kronoloogia sellest puudub. Ühesõnaga on see ka varasemalt toimunud ja võiks arvata, et äkki on asi seotud nö Meistrivõistluste pingega. Ise ma seda väga uskuda ei tahaks, kuna pinget väga polnud. Ehk samas oligi asi liiga väikses pinges, sest eelmistel suvistel oli pinge metsik, aga sellele vaatamata suutsin ilusti mängida. Kindlasti on minu puhul suur erinevus selles, kuidas keskendun mängule nädalamängudel ja kuidas suurtel võistlustel. Üks mis on kindel, mida rohkem ma aega võtan ja keskendun, seda efektiivsem olen.

Parim viis selle ebameeldiva olukorraga tegelemiseks on tõenäoliselt kõigil erinev. Oleneb sellest, kuidas su mängustiil normaalsel päeval on ja mis sellel hetkel valesti teed. Minu peamiseks veaks oli puttide madalaks jätmine, ehk siis ei viinud ma oma tavalise liigutusega kätt piisavalt lõpuni. Võib öelda, et lasin putteri juba poolel liigutusel korvile lahti. Lõpuks aitas minu puhul asendi muutus. Kui muidu kasutan klassikalist jalad üksteise taga putti, siis teise päeva viimased 10 korvi proovisin straddel putti ja näe imet. Panin isegi mõned üle 10m putid sisse. Eelnevalt polnud korvidele selliselt kauguselt pihtagi saanud. Miks ma seda varem ei teinud? Sest ma olen seda ka enne korduvalt proovinud, aga tulutult. Üldiselt ajab selline põhiasendi muutmine asja ainult segaseks. Paned ühe straddelis 7m pealt sisse, aga kui järgmise 6m pealt samas asendis mööda, mis su mõtted siis teevad? Vahetad ülejärgmisel jälle oma tavalisele putile tagasi, aga paned ka seal mööda? Nii tekibki segadus su peas ja järgnevatel korvidel kindluse leidmine on peaaegu, et võimatu. And suddenly you have a BAD situation!!! Kokkuvõtvalt, eks ta selline katse-eksitus meetod ole ja kellelegi allkirja alla ei saa panna, kas muutus aitab või mitte.

Jõudes oma jutuga segaduse juurde mängus, tahaksin kindlasti toonitada, et mida lihtsama endal mängu hoiad, seda edukam tõenäoliselt oled. Kui sul on neli täiesti erinevat draiverit ning kolm erikauguselt viskamis putterit ja samad lood ka keskmaade ja fairwaydega, siis pikalt see hästi minu arust ei edene. Ma ei väida, et see kõigi puhul kehtiks, aga üldsuse puhul tõenäoliselt siiski. Kui vaatame kasvõi professionaalide kotte, siis neil on viis samasugust draiverit eri kulumis astme ja kaaludega. Ja see ongi kõik! Jah, nii see ongi!!! Lihtsamalt öeldes, ärge ajage oma koti sisu kirjuks kõiksugu eri ketastega. Stay simple!

Teine asi, millele tihti minu arvates liialt tähelepanu pööratakse on tuule mõõtmine. Jah, muidugi on see tähtis, aga tihti kipuvad mängijad seda üle hindama. Vaadatakse 130m rajal 100m kaugusel olevaid puulatvu mis kergelt päikese paistes on longu vajunud ja kardetakse, et ju on ikka seal 80m peal selline vastutuul, et tuleb teine ketas võtta. Arvan, et olen selliseid ülemõtlemisi ja põlemisi näinud pea igal võistlusel. Mõeldakse, et väike tuuleiil mõjutab ketast nagu külm mereäärne sügistorm, kuhu saad lasta oma keharaskusega vastutuult puhkeasendisse. Mida ma tahan öelda on see, et ärge otsige tuhandet tegurit, mille järgi viset muuta. Võtke see sama ketas, mis teil seal alati on toiminud ning virutage sinna korvi alla. Kui tõesti on tiialal tunda, et tuul PUHUB näkku või tahate visata lähenemist väga suure hyzer liiniga ilmselgelt suurde külgtuulde – siis jah, võtke teine ketas. Aga muidu, soovitaksin jätta selle ketta kotti ning executida oma esialgne vise, esialgse kettaga.

Kui nüüd aus olla, siis pole mul tulevase Kõrvemaa EDGLi etapi suhtes väga suurt kindlust. Meistrikate ebameeldivus endiselt veel meeles. Ühte ma ütlen, et parim, mis sellistes olukordades teha saab, on see tunne endast välja mängida. Sa võid oodata, et äkki kaob see ebameeldiv olukord ära kui kuu aega ei mängi, aga nii palju kui minu praktika näitab, siis tuleb sellest end välja võistelda või treenida. Oodates ei tea, mis su situatsiooni parandas, aga mängides näed oma arengut paremini ja saad analüüsida ennast rohkem. Mida rohkem mängid, seda vähem kukud ning kukkumised ongi, et uuesti tõusta. Seega, pole midagi, pea püsti ning edasi!

Mõned näited minu oskustest Talvistelt…

Nii puhtalt ülarauda!

10647247_1332103263482148_1866956814_o

PS: Kui kellegil on teemasi mida võiks siin blogis käsitleda, võib mulle vabalt  facebookis kirjutada!
Dvinja

Discgolfi blogi

blog-espana

Ahoi

Minu nimi on Markus Dvinjaninov, olen 25 aastane poiss, kes sõidab Tallinn-Tartu vahet väga tihedalt ning vabal ajal tegelen discgolfiga. Sellest ka minu kirjutamise põhjus ehk, et jagada inimestega mõtteid, mis tekivad seda spordiala – DISCGOLF harrastades. Kuna olen võtnud eesmärgiks teha seda võimalikult tõsiselt, siis annab antud blogi pidamine kellegile mõtteid või näpunäiteid, mida või kuidas teha, aga võibolla ka mitte.

Alustada võiks selle aasta esimeset PDGA võistlusest, milleks oli  I Open de Espana. Võistlus leidis aset Hispaania linnas nimega Oviedo, mille elanike arvuks ligi 222 000. Täiesti arvestatav number ning ka linna ise, ilusate mägede vahele kenasti pakitud.
Võistlus ise üldisena väga mõnus. Mängijaid täpselt mõnusas koguses nii, et keegi rajal jalgu ei jäänud ja ise ka kellegile mitte. Ilm kohtles ka meid ilusti, ainult esimesel päeval saime veel kuivamata mäenõlvadel rohkem kettaid kuivatada, aga juba teisel treeningpäeval ning kahel võistluspäevadest saime ilusat päikest ja soojakraade ligi 15.

Nüüd aga vähe tähtsama osa juurde. Rada ja mäng…
Rada koos võistluseks paigutatud OBdega pani korralikult proovile kõigi peatöö ja enesekindluse. Polnud vähe neid korve, kus pidi birdie võtmiseks ründama ligi 105+m pikkust korvi mäest ülesse, mis omakorda oli ümbritsestud OBdega. Mõjutavateks teguriteks nii tuul, enda ebakindlus ja ka kõik muu mis sind ümbritseb ja segada võib konkreetsel hetkel. Väga tihedalt oli ka sellistel juba niigi rasketel radadel veel viimaseks eksimisvõimaluseks korvile väga lähedal paiknev OB. Tihtipeale oli see umbes 2,5-3m kaugusel korvist, seega 1) puttides korvist täiesti mööda oli suhteliselt suur tõenäosus, et lõpetad OBs, 2) puttides kette riivates või ala/ülarauda tabades võis see ikkagi lennata OBsse välja või siis kukkuda korvi kõrvale ja rollida näiteks 60m mäest alla OBsse või siis juba 7m eemal olevasse OB alasse. Ühesõnaga võis ühe korviga minna väga palju asju väga valesti kas oma mõttetegevuse, drive, lähenemise või puti alt vedamisega. Kõike seda silmas pidades võikski öelda, et oma esimest ringi mängides pidin ma kogu aeg võitlema oma egoga, kes tahab üldiselt igal korvil puttima minna olenemata kaugusest.

Ma olin võtnud esimese ringi eesmärgiks (või tekkis see eesmärk mul ringi ajal, pole 100% kindel), et võtan sealt birdisi, kus putt on kindel ja eksimisruumi pole. Ehk siis tollel ringil, kui OB oli 2m kaugusel korvi taga ja mina tegin 10m putti kergelt mäest ülesse ning vastutuulde, pigistasin südame tühjaks ja viskasin külmalt alla ning tõstsin  PARi sisse. Igas teises olukorras oleks ma selliselt kauguselt puttama läinud, aga esimese ringi kerge pinge ja huvi teiste mängijate tulemuste ees, sundis mind väga konservatiivselt mängima. Jah, ma arvan, et see on kõige konservatiivsem võistlusring, mis ma kunagi üldse mänginud olen. Kuid peale esimest ringi olin ma kordades targem raja ja teiste mängijate suhtes. Ma nägin, mis tulemusi teised mängisid ja mis mul endal selle suhteliselt kinnise mängustiiliga  on võimalik välja mängida.

Olles esimese ringi järel neljandal kohal, pääsesin viimasen nö liiderpuuli, mida ka natuke lootsin. Esiteks, tundus see mulle mugavam puul mängimiseks ning teiseks tahtsin ma näha, kuidas mängib seda mängu USA noor boss James Proctor, kelle PDGA hetkel 1018. Esimene eesmärk oli juba täidetud – ring doktor Proctoriga olemas. Katšinnnnng!!! Ütleme nii, et esimesel ringil jõujooned veel nii hästi välja ei joonistunud nagu need reitingute alusel võiks. Teisel ringil panin mina gaasi juurde ja mängisin juba pingevabalt ja julgemalt, kuid Proctor samal ajal vahelduva eduga birditas ja bougitas. Teised kaks liiderpooli poissi, üks norrakas ja teine somm hakkasid aga kõvasti kõrvetamistööd tegema. Võeti ning võeti kõiksuguseid numbreid, par4 rajalt isegi seitsmeid. Nemad lõpetasid ringi üks kergelt plussis ja teine PARiga kui mu mälu ei valeta. USA poiss tegi -5 ja mina -7. Olgu mainitud, et esimene ring oli Proctoril -9 ja mul -3. Seega meie tulemused kahe ringi peale minul -10 ja temal -14. Võiks nagu täitsa rahule jääda…

Aga teada oli, et küll see poiss lükkab viimasel päeval oma järgmise käigu sisse ja kõmmutab. Viimase võistluspäeva ringi tegi Proctor -12 ja mina tagasihoidliku -3. Tekib küsimus, et kuidas 1018 reitinguga poiss mängib? Mis erinevused on? Arvan, et see rada ei ole kõige parem koht kus need erinevused välja tulevad sest polnud otseselt ühtegi rada, kus tal oleks olnud pikema viske eelist. Igalpool viskasin ka mina korvini välja va par4 rajal, kus keegi ei läinudki proovima. Aga järeldus, milleni endamisi jõudsin oli, et tema üks eksimus tähendab minu jaoks keskmiselt kolme kuni nelja eksimust. Puhas stabiilsuse küsimus. -12 ringi mängides oli ta võibolla üks kord u 13m peal ja ehk korra ka  10m kandis. Teised korrad kuskil 10m ringi sees, aga sellel ringil ei pannud ta mitte ühtegi putti mööda. Seega siit ka mängijate erinevus, null putti mööda. Võimalik, et see oli ka tema jaoks väga hea puti päev sest eelmine päev ei olnud poisil sellist hoogu sees. Olgu ka ära mainitud, et -12 ring sisaldas vähemalt kahte bougit ja ühte eaglet, mille ta umbes 25m pealt sisse lähenes.

Kindlasti andis  minu teise päeva -7 tema -5 kõrval jõudu ja indu juurde. Sisendades sellega minusse usku, et kõik on inimesed ja eksivad?. Lõpuks on poodiumil ikka see, kes rohkem  vaeva näinud, ning tema on mänginud juba 8 aastat, aga meie alles paar. Küll tuleb ka aeg, kui need poisid padja saavad ja ilusti lõunaund tegema hakkavad.

Ametlikud tulemused – http://www.pdga.com/tour/event/24427

Ning nagu kuldne kodumaine käsitööõlu, kodumaine skoorboard ka hole-by-hole ülevaateks http://skoorin.com/?u=scorecard&ID=75287

Viskan siia ka video Amatööride kolmanda ringi liiderpuulist, kus meie poisid ilusti esindatud. Tekib ehk parem ülevaade rajast..

12765712_10153822165109404_276284623_o

Vist kõik…
Dvinja