-

The Battle at Bluebell Woods

13275530_1026150810753947_211798679_o.jpg

Nagu ka võistluse nimi ütleb – BATTLE.

http://www.pdga.com/tour/event/24382

See oli tõesti suurte tähtedega BATTLE mängijate ja Bluebell Woodsi vahel. Rada võis nii anda, kui ka võtta. Nagu me kõik kahjuks kogemustest teame, siis tahab ta alati rohkem seda teist, ehk võtmist!

Tegu oli siis selle aasta kolmanda Eurotouri  etapiga, mis toimus teist aastat Bluebell Woodsis, Šotimaal. Linna nimega Dunbar vahetus läheduses. Koht ise ning selle ümbrus olid väga ilusad. Kuigi väikses Dunbaris elab umbkaudu 16 000 inimest, on seal ümbruses ligi 19 golfiväljakut ning need on jõhkralt ILUSAD. Käisime härra Martin Rotmeistriga ühte mereäärset rada ka vaatamas ja pähe tulid ainult mõtted, et kuna meie spordiala ometi sellisele tasemele ja ilule küündib…unistada ju võib, ning küll jõuame!?

Künklikule Šotimaale jõudsime tiimikaaslase Martiniga kolmapäeva hilisöösel. Ööbisime kohalikus AirBnb majas, kus immitses kergelt niiskust ning nohu ja köha said ilusti ligi tulla. Neljapäeval tegime kaks treeningringi. Esimene siis rajaga tutvumine ja teine tulemuse mängimine. Ütleme nii, et kõige vahetum reaktsioon pea igal järgneval rajal, mida me esimest korda mängima hakkasime oli selline, “Jälle tagantkäsi? Päriselt?”. Ning notice here, tagantkäe all ei mõtle ma avatud 130 meetrist hyzerpauku või par4 80. meetrist putteri avaviset, ei! Tagantkäe all Bluebell Woodsis pean ma silmas 125m pikkust koridori mille laiuseks keskmiselt 3m ning üldjuhul ühel äärel väga lähedal OB ning teisel pool hunnik puid, mis kokkuvõttes võivad mõjuda isegi hullemini kui OB paremal. Ahjaa, seal kus jooksis OB, olid ka alati puud, niiet win-win situation kui OBsse said. Ühesõnaga oli tegu raskete koridoridega, kus varajase eksimusega said võtta lihtsalt double bougi. Samas ei pidanud see ka olema varajane eksimus. Võisid saada ka unfortunet kicki fairway lõpus OB-sse ning seal rahuliku oma OB 5 järgi minna. Mainiksin ka ära, et kõik rajad olid PAR 3 ning seda ka näiteks 188 meetri pikkusel rajal, kus tiilt korvi polnd näha. Esimese treeningpäeva ringi tulemused olid, Dvinja +5 ja Rotmeister -2.

Ausal töeldes olin ma peale esimese päeva õhtut päris liimist lahti. Ei saanud aru, mida ma seal rajal tegema pean, et mäng normaalselt käima läheks. Jah, esimene ring oli selline poolik katsetus kuid oli näha, et rada armu ei anna. Teise päevaga võtsime jälle ette kaks ringi. Esimesel proovisin kohe oma mänguplaani muuta ja suutsin lõpuks kätte mängida tulemuse -5, mille ka viimasel võistlusringil sai kätte Seppo Paju. Rotmeister sellel ringi tõsiselt mängu ei võtnud, tema jaoks oli rada juba selge ning lihtne tagantkäe asjake? Mis oli esimese ja teise päeva mängu vahe, et tulemuse erinevus lausa 10 punkti? Eestis sellist asja ikka naljalt ju ei juhtu… Kindlasti sai määravaks esimese päeva väsimus, mis õhtuseks ringiks kenasti laes oli. Kuid peamiseks erinevuseks kindlasti rohkem safelt mängimine. Kui esimesel päeval üritasin ma kõiki taguri koridore, ka 120m pikkusi väga aeglase fadega 3 meetrisi auke tabada tagantkäega, siis teise päeva -5 ringil mängisin ikkagi kõige raskemad taguri augud eeskäega PARi peale. Keskmiselt lihtsaid radasid, kus igal ringil oleks tahtnud võtta birdy oli 6 tükki. Samas  polnut ükski neist lihtne 70m pikkune eeskäe või tagantkäe vise.  Kõik kuskil kallakul, mäest alla või mõne muu trikiga ning pikkuselt ikkagi 85m-100m. Ja ärgem unustagem, et puid jagus fairwaydele pea igal rajal, ka lihtsamatel. Seega, kui sinu mängupäev oli selline, et sa auke ei tabanud või kuni 10m seest putte ära ei pannud, olid sa omadega kuival. Ja kuivale oli seal lihtne jääda. Muidugi võisid sa mõnel ebastandardsemal rajal ka birdisi saada, aga suuresti nende peale lootma ei saanud jääda. Mitmetel radadel oli ikka esimeseks eesmärgiks fairway väiksele viskekoridorile pihta saada ning alles siis vaadata, kas on mingi reaalne võimalus putile või pead PARi pärast võitlema.

Kas seda rada annaks võrrelda mõned Eesti rajaga?
Vaevalt. Eestis pole naljalt sellist rada, kus kumbki meist mängiks hommikuse ringi -3 ning õhtuse +5 (8 punktine vahe on liiga suur). See on nagu taseme kõikumine, mis avaldub rohkem alguses kui mänguoskus veel suur pole. Šotimaa rada oli aga lihtsalt nii triky, et sai meist korduvalt jagu. Samas mängid seal võistlusel -3, saad selle eest 1010-1020 reitingu, aga ei tunne üldse, et oleks punnitanud või sellist reitingut mänginud. Teine ring teed jälle +5 ja ei saa aru kust need lisad nüüd tulid. Easy come – easy go!

Mida see võistlus/rada mulle õpetas?
Ajal mil ma juba nädalavõistlustest suuremaid võistlusi julgesin mängima hakata, sain aru, et mida suurem võistlus, seda suurem kogemuste ning õppimise võimalus. Miks võimalus? Kuna mulle tundub, et kui ma ei sõnasta enda jaoks neid asju, mida ma antud võistlusel kogesin või teada sain, siis ma tegelt ei teadvusta ning ei õpi neist, ehk ei õpi sellest võistlusest. Ma pean need läbi sünteesima. Ma pean aru saama, et seal läksin ma liialt proovima, aga asi polnud seda väärt. Ning üritama seda situatsiooni endale selgeks teha, et järgmisel korral ma selle situatsiooni ära tunneks ning siis juba õige otsuse vastu võtaks. Bluebellsi rada ning võistlus õpetasid mulle aga seda, et see pole enne läbi kui see on läbi. Its never over, til its over. Muidugi olen ma seda ka enne kogenud, aga need vahepealsed põhitõdede ülekordamised on kulda väärt. Esimene ring, mängisin halvasti (+5), olin umbes 7.-9. kohal. Teine ring, kordasin eelmise ringi rekordit (-3), mis oli ka teise ringi parim tulemus ning jagasin Martini ja inglasega teist kohta. Viimase päeva lead card. Mäng jälle jube rabe. Sain kohe metsalt karistada. Üritasin küll ennast koos hoida, aga väga raske. Tulemuseks +3 ring ja ikka veel läbi ime lead cardis.? (notice: need on kõige naljakamad situatsioonid kui mängid kohutavalt, aga saad ikka lead cardi või poodiumile). Finaal – Seppo kõigil eest ära, siis teisel kohal kolmanda ringi kenasti mänginud Tony Ferro, kellest Martin kahe viske kaugusel ning mina Martinist juba nelja viske kaugusel. Koos minuga oli 4.-8. kohale päris tihe rebimine. Hakkasime siis vaikselt loopima ja näe imet. Tony Ferro suutis pea igal rajal visata avaviske nö esimesse puusse. Vaikselt läks Martin temast mööda ja ütleme nii, et lugesin ka mina juba vaikselt meie vahet. Mingit scoreboardi või tulemuste vaatamist meil polnud. Ka ei teadnud Martin öelda, mis meie vahed enne finaali olid. Minu mälu ütles, et finaali alguses oli Ferro Martinist kahega ees ning miskipärast arvasin ma enda ja Martini vahe olevat viis viset enne finaali. Seega lugesin ma kokku Tony ja enda vaheks 7 viset. Viimane tii. Arvutused ütlevad, et ma olen Ferrost ühe viskega veel maas. Pole midagi, peab siis proovima minema. Proovimine tähendas suhtselt kitsale nö poolsaarele viskamist. Eestkäe vise kulges üle vee tsirka 135 meetrit ning tagantkäsi teiselt poolt metsa kohalt, kus ka OB. Kuna mina viskasin enne Ferrot, siis läksin paugutama ning kahjuks jäi vise ligi 1,5m OBsse. Okei, mis seal ikka. Kui neljas siis neljas. Vaatasin veel, et huvitav küll miks Tony Ferro peale mind läks ka üle vee viskama, kuigi tal selleks otsest põhjust polnd. Mina olin juba tehniliselt temast maas ning Martin liialt ees. Viskama ta igal juhul läks. Jäi kuidagi läbi õnne safe, aga vise oli koledam kui öö. Sel hetkel ei pööranud ma suurt tähelepanu asjaolule, et ta täiesti asjatult läks üle vee viskama. Võistlus läbi, käed surutud ja mis seal ikka – las ta olla siis 4. koht. 10 minutit hiljem läksin siis score seina juurde kus TD mängijate kaarte poodiumi järjekorda tõstis ning vaatasin, et minu ja Tony Ferro vahe jäi lõpuks 1 punkt. Ooooota…? Misasja.? Kui ma olin tast viimasel ühega maas, ja võtsin OB 4 sealt ning tema 3. siis oleks pidanud meie vaheks jääma ikkagi ju kaks viset? AAAAAHHHHH, sorri markus – sa arvutasid skoresi valesti, või mäletasid neid valesti, või oled lihtsalt ohmu, sest tegelikkuses olid sa juba viimasel rajal Tony Ferroga viigis ning oleks sa mänginud SAFE 3. Viimasel (mis polnud teab mis raske), oleks võinud juba suhteliselt mentali ära lagunenud Ferroga minna kolmandale kohale ümber mängima ning ehk isegi poodiumile lõpuks saanud. Okei, selle ümbermängimise tulemust ei oska me keegi ennustada, aga võimaluse oleks võinud endale ju ikka anda?. Niisiis, üks mis kindel, et skoore tasub lugeda õigesti? Võime küll vabanduseks tuua, et polnud seal ei Skoorinni ega mingit kaarti, kus üldtulemust vaadata ega midagi. Isegi TD ei märkinud Final 9 skoore, vaid ise vaikselt kirjutasime. Nagu lõpetaks kerget nädalavõistluse ümbermängimist kuskil Eesti äärelinnas?

 

Kokkuvõtteks siis, ära anna alla enne viimast korvi, isegi kui oled 7 viskega taga, kuid skoori loe õigesti!!! Usu või mitte, aga tuleb kasuks!

Jõu!

( Eelmise aasta kahekordne Eesti Meister otsimas juba 25. minutit oma ketast)

13287866_1026150724087289_43677272_o.jpg

Leave a reply

Your email address will not be published.