Kes paneb endale  veel reede öösel kella üheni töö, et siis peale seda sõita Nelijärvele ööbima ning magada kolm tundi hotellis ja mängida järgmine päev kaks ringi meistrikaid. Ikka mina. Ärme ka unusta, et pühapäevasel päeval pidin olema kl 16:00 Tartus laval, mis lausa kohustas halvasti mängima?

Okei. Tegelikkuses oleks saanud kindlasti paremini mängida, aga näe, lihtsalt ei saanud hakkama. Tõsiasi on küll see, et isegi oma halva mänguga kolmandas puulis olles, ei oleks ma saanud ringi ajaliselt lõpuni mängida ja seepärast alustasin u poolteist tundi varem, kell 09:50. Olles aus, siis ei loo need tingimused ka väga suurt lootust kõrgele mängida, kui tead, et tõenäoliselt ei jõua ringi isegi lõpuni mängida ja pead lihtsalt poole ringi pealt võistluselt lahkuma. Selline see olukord kahjuks tänavu oli.

Samas ei süüdistaks ma liialt antud “olukorda”. Nende tingimustega olin enda arvates juba arvestanud ning teadsin, et pean mentali nendest üle olema. 2014. aasta suvistel meistrikatel sain kaasa mängida samuti ainult ühe päeva ja sealt sain oma õppetunni – väga lihtne on sellises situatsioonis alla anda ja ära kukkuda. Sel hetkel olin mänginud ainult mõned kuud, ent see õpetas mind tagantjärgi kindlasti palju. Ühesõnaga vedas mind seekord alt suurem osa mänguoskustest. Algul nii putt kui draiv, ent lõpuks ainult putt. Lühidalt juhtus see, mida kõige vähem ootad. Päevad, millal ei saa aru, miks ükski 4+ m putt sisse ei lähe. Peale paari mööda pandud putti tunned ennast juba nii ebakindlalt, et ei taha enam üldse putterit kätte võtta. Ainus mõte on, et mine kiirelt ketta juurde ja viska ära, sa tead ju küll. Asetad siis jala sinna ketta taha, olles ise 6m peal. Vaatad, et korv on ju siinsamas, aga ometigi on see täna nii väike ja tahab eest ära joosta. Sama hästi võiks võtta draiveri ja visata seda turbo putiga ning tõenäoliselt läheks isegi sisse. Aga ei, sind kohustab ikkagi usk endasse, et ma tean, kuidas see putter lendab otse sinna kettidesse ja korvi põhja. Olles juba eksinud oma esimese mõtte vastu, et mine viska kiirelt see putt pikema analüüsita sisse, leiad sa jälle ennast sealt 6m pealt ning sekund hiljem kukub see ketas alarauast korvi alla ning korjad järjekordse PARi. Olles ise draivinud kõige lähemale, paned kõige puisema puti – enesekindlus laguneb nagu liivaloss mille just mere kaldale ehitasid…

Aga kuidas sellest üle saada?

Hea küsimus. Ma olen erinevatel aegadel veel sarnaseid situatsioone kohanud. Siiani on mul kahe mänguaasta jooksul kaks korda veel niimoodi juhtunud. Umbes kuu enne eelmisi suviseid meistrikaid kadus putt täielikult ära. Mängisin juhuslikke nädalamänge ja ei saanud aru, mis toimub – isegi 5m pealt südamerahuga sisse viskamine oli Mission Impossible. Mäletan väga hästi, kuidas meistrikate esimesel päeval oli närv nii must, et mis toimub. Seekord lahenes olukord aga kuidagi märkamatult. Esimesel ringil loksus mäng jälle paika ning probleem kadus. Kunagi enne seda on korra veel niimoodi juhtunud, aga täpsem kronoloogia sellest puudub. Ühesõnaga on see ka varasemalt toimunud ja võiks arvata, et äkki on asi seotud nö Meistrivõistluste pingega. Ise ma seda väga uskuda ei tahaks, kuna pinget väga polnud. Ehk samas oligi asi liiga väikses pinges, sest eelmistel suvistel oli pinge metsik, aga sellele vaatamata suutsin ilusti mängida. Kindlasti on minu puhul suur erinevus selles, kuidas keskendun mängule nädalamängudel ja kuidas suurtel võistlustel. Üks mis on kindel, mida rohkem ma aega võtan ja keskendun, seda efektiivsem olen.

Parim viis selle ebameeldiva olukorraga tegelemiseks on tõenäoliselt kõigil erinev. Oleneb sellest, kuidas su mängustiil normaalsel päeval on ja mis sellel hetkel valesti teed. Minu peamiseks veaks oli puttide madalaks jätmine, ehk siis ei viinud ma oma tavalise liigutusega kätt piisavalt lõpuni. Võib öelda, et lasin putteri juba poolel liigutusel korvile lahti. Lõpuks aitas minu puhul asendi muutus. Kui muidu kasutan klassikalist jalad üksteise taga putti, siis teise päeva viimased 10 korvi proovisin straddel putti ja näe imet. Panin isegi mõned üle 10m putid sisse. Eelnevalt polnud korvidele selliselt kauguselt pihtagi saanud. Miks ma seda varem ei teinud? Sest ma olen seda ka enne korduvalt proovinud, aga tulutult. Üldiselt ajab selline põhiasendi muutmine asja ainult segaseks. Paned ühe straddelis 7m pealt sisse, aga kui järgmise 6m pealt samas asendis mööda, mis su mõtted siis teevad? Vahetad ülejärgmisel jälle oma tavalisele putile tagasi, aga paned ka seal mööda? Nii tekibki segadus su peas ja järgnevatel korvidel kindluse leidmine on peaaegu, et võimatu. And suddenly you have a BAD situation!!! Kokkuvõtvalt, eks ta selline katse-eksitus meetod ole ja kellelegi allkirja alla ei saa panna, kas muutus aitab või mitte.

Jõudes oma jutuga segaduse juurde mängus, tahaksin kindlasti toonitada, et mida lihtsama endal mängu hoiad, seda edukam tõenäoliselt oled. Kui sul on neli täiesti erinevat draiverit ning kolm erikauguselt viskamis putterit ja samad lood ka keskmaade ja fairwaydega, siis pikalt see hästi minu arust ei edene. Ma ei väida, et see kõigi puhul kehtiks, aga üldsuse puhul tõenäoliselt siiski. Kui vaatame kasvõi professionaalide kotte, siis neil on viis samasugust draiverit eri kulumis astme ja kaaludega. Ja see ongi kõik! Jah, nii see ongi!!! Lihtsamalt öeldes, ärge ajage oma koti sisu kirjuks kõiksugu eri ketastega. Stay simple!

Teine asi, millele tihti minu arvates liialt tähelepanu pööratakse on tuule mõõtmine. Jah, muidugi on see tähtis, aga tihti kipuvad mängijad seda üle hindama. Vaadatakse 130m rajal 100m kaugusel olevaid puulatvu mis kergelt päikese paistes on longu vajunud ja kardetakse, et ju on ikka seal 80m peal selline vastutuul, et tuleb teine ketas võtta. Arvan, et olen selliseid ülemõtlemisi ja põlemisi näinud pea igal võistlusel. Mõeldakse, et väike tuuleiil mõjutab ketast nagu külm mereäärne sügistorm, kuhu saad lasta oma keharaskusega vastutuult puhkeasendisse. Mida ma tahan öelda on see, et ärge otsige tuhandet tegurit, mille järgi viset muuta. Võtke see sama ketas, mis teil seal alati on toiminud ning virutage sinna korvi alla. Kui tõesti on tiialal tunda, et tuul PUHUB näkku või tahate visata lähenemist väga suure hyzer liiniga ilmselgelt suurde külgtuulde – siis jah, võtke teine ketas. Aga muidu, soovitaksin jätta selle ketta kotti ning executida oma esialgne vise, esialgse kettaga.

Kui nüüd aus olla, siis pole mul tulevase Kõrvemaa EDGLi etapi suhtes väga suurt kindlust. Meistrikate ebameeldivus endiselt veel meeles. Ühte ma ütlen, et parim, mis sellistes olukordades teha saab, on see tunne endast välja mängida. Sa võid oodata, et äkki kaob see ebameeldiv olukord ära kui kuu aega ei mängi, aga nii palju kui minu praktika näitab, siis tuleb sellest end välja võistelda või treenida. Oodates ei tea, mis su situatsiooni parandas, aga mängides näed oma arengut paremini ja saad analüüsida ennast rohkem. Mida rohkem mängid, seda vähem kukud ning kukkumised ongi, et uuesti tõusta. Seega, pole midagi, pea püsti ning edasi!

Mõned näited minu oskustest Talvistelt…

Nii puhtalt ülarauda!

10647247_1332103263482148_1866956814_o

PS: Kui kellegil on teemasi mida võiks siin blogis käsitleda, võib mulle vabalt  facebookis kirjutada!
Dvinja