blog-espana

Ahoi

Minu nimi on Markus Dvinjaninov, olen 25 aastane poiss, kes sõidab Tallinn-Tartu vahet väga tihedalt ning vabal ajal tegelen discgolfiga. Sellest ka minu kirjutamise põhjus ehk, et jagada inimestega mõtteid, mis tekivad seda spordiala – DISCGOLF harrastades. Kuna olen võtnud eesmärgiks teha seda võimalikult tõsiselt, siis annab antud blogi pidamine kellegile mõtteid või näpunäiteid, mida või kuidas teha, aga võibolla ka mitte.

Alustada võiks selle aasta esimeset PDGA võistlusest, milleks oli  I Open de Espana. Võistlus leidis aset Hispaania linnas nimega Oviedo, mille elanike arvuks ligi 222 000. Täiesti arvestatav number ning ka linna ise, ilusate mägede vahele kenasti pakitud.
Võistlus ise üldisena väga mõnus. Mängijaid täpselt mõnusas koguses nii, et keegi rajal jalgu ei jäänud ja ise ka kellegile mitte. Ilm kohtles ka meid ilusti, ainult esimesel päeval saime veel kuivamata mäenõlvadel rohkem kettaid kuivatada, aga juba teisel treeningpäeval ning kahel võistluspäevadest saime ilusat päikest ja soojakraade ligi 15.

Nüüd aga vähe tähtsama osa juurde. Rada ja mäng…
Rada koos võistluseks paigutatud OBdega pani korralikult proovile kõigi peatöö ja enesekindluse. Polnud vähe neid korve, kus pidi birdie võtmiseks ründama ligi 105+m pikkust korvi mäest ülesse, mis omakorda oli ümbritsestud OBdega. Mõjutavateks teguriteks nii tuul, enda ebakindlus ja ka kõik muu mis sind ümbritseb ja segada võib konkreetsel hetkel. Väga tihedalt oli ka sellistel juba niigi rasketel radadel veel viimaseks eksimisvõimaluseks korvile väga lähedal paiknev OB. Tihtipeale oli see umbes 2,5-3m kaugusel korvist, seega 1) puttides korvist täiesti mööda oli suhteliselt suur tõenäosus, et lõpetad OBs, 2) puttides kette riivates või ala/ülarauda tabades võis see ikkagi lennata OBsse välja või siis kukkuda korvi kõrvale ja rollida näiteks 60m mäest alla OBsse või siis juba 7m eemal olevasse OB alasse. Ühesõnaga võis ühe korviga minna väga palju asju väga valesti kas oma mõttetegevuse, drive, lähenemise või puti alt vedamisega. Kõike seda silmas pidades võikski öelda, et oma esimest ringi mängides pidin ma kogu aeg võitlema oma egoga, kes tahab üldiselt igal korvil puttima minna olenemata kaugusest.

Ma olin võtnud esimese ringi eesmärgiks (või tekkis see eesmärk mul ringi ajal, pole 100% kindel), et võtan sealt birdisi, kus putt on kindel ja eksimisruumi pole. Ehk siis tollel ringil, kui OB oli 2m kaugusel korvi taga ja mina tegin 10m putti kergelt mäest ülesse ning vastutuulde, pigistasin südame tühjaks ja viskasin külmalt alla ning tõstsin  PARi sisse. Igas teises olukorras oleks ma selliselt kauguselt puttama läinud, aga esimese ringi kerge pinge ja huvi teiste mängijate tulemuste ees, sundis mind väga konservatiivselt mängima. Jah, ma arvan, et see on kõige konservatiivsem võistlusring, mis ma kunagi üldse mänginud olen. Kuid peale esimest ringi olin ma kordades targem raja ja teiste mängijate suhtes. Ma nägin, mis tulemusi teised mängisid ja mis mul endal selle suhteliselt kinnise mängustiiliga  on võimalik välja mängida.

Olles esimese ringi järel neljandal kohal, pääsesin viimasen nö liiderpuuli, mida ka natuke lootsin. Esiteks, tundus see mulle mugavam puul mängimiseks ning teiseks tahtsin ma näha, kuidas mängib seda mängu USA noor boss James Proctor, kelle PDGA hetkel 1018. Esimene eesmärk oli juba täidetud – ring doktor Proctoriga olemas. Katšinnnnng!!! Ütleme nii, et esimesel ringil jõujooned veel nii hästi välja ei joonistunud nagu need reitingute alusel võiks. Teisel ringil panin mina gaasi juurde ja mängisin juba pingevabalt ja julgemalt, kuid Proctor samal ajal vahelduva eduga birditas ja bougitas. Teised kaks liiderpooli poissi, üks norrakas ja teine somm hakkasid aga kõvasti kõrvetamistööd tegema. Võeti ning võeti kõiksuguseid numbreid, par4 rajalt isegi seitsmeid. Nemad lõpetasid ringi üks kergelt plussis ja teine PARiga kui mu mälu ei valeta. USA poiss tegi -5 ja mina -7. Olgu mainitud, et esimene ring oli Proctoril -9 ja mul -3. Seega meie tulemused kahe ringi peale minul -10 ja temal -14. Võiks nagu täitsa rahule jääda…

Aga teada oli, et küll see poiss lükkab viimasel päeval oma järgmise käigu sisse ja kõmmutab. Viimase võistluspäeva ringi tegi Proctor -12 ja mina tagasihoidliku -3. Tekib küsimus, et kuidas 1018 reitinguga poiss mängib? Mis erinevused on? Arvan, et see rada ei ole kõige parem koht kus need erinevused välja tulevad sest polnud otseselt ühtegi rada, kus tal oleks olnud pikema viske eelist. Igalpool viskasin ka mina korvini välja va par4 rajal, kus keegi ei läinudki proovima. Aga järeldus, milleni endamisi jõudsin oli, et tema üks eksimus tähendab minu jaoks keskmiselt kolme kuni nelja eksimust. Puhas stabiilsuse küsimus. -12 ringi mängides oli ta võibolla üks kord u 13m peal ja ehk korra ka  10m kandis. Teised korrad kuskil 10m ringi sees, aga sellel ringil ei pannud ta mitte ühtegi putti mööda. Seega siit ka mängijate erinevus, null putti mööda. Võimalik, et see oli ka tema jaoks väga hea puti päev sest eelmine päev ei olnud poisil sellist hoogu sees. Olgu ka ära mainitud, et -12 ring sisaldas vähemalt kahte bougit ja ühte eaglet, mille ta umbes 25m pealt sisse lähenes.

Kindlasti andis  minu teise päeva -7 tema -5 kõrval jõudu ja indu juurde. Sisendades sellega minusse usku, et kõik on inimesed ja eksivad?. Lõpuks on poodiumil ikka see, kes rohkem  vaeva näinud, ning tema on mänginud juba 8 aastat, aga meie alles paar. Küll tuleb ka aeg, kui need poisid padja saavad ja ilusti lõunaund tegema hakkavad.

Ametlikud tulemused – http://www.pdga.com/tour/event/24427

Ning nagu kuldne kodumaine käsitööõlu, kodumaine skoorboard ka hole-by-hole ülevaateks http://skoorin.com/?u=scorecard&ID=75287

Viskan siia ka video Amatööride kolmanda ringi liiderpuulist, kus meie poisid ilusti esindatud. Tekib ehk parem ülevaade rajast..

12765712_10153822165109404_276284623_o

Vist kõik…
Dvinja